Meie ringreis vol1 :)

Tervist üle pika aja! Ma pole pikalt netti saanud, sest käisime Martiniga reisil mööda Austraalia idarannikut põhja poole :)

Esimene peatus oli juba paarisaja kilomeetri pärast Billabongi rahvuspargis:

Seal oli palju kängurusid :)

...kes sõid hea meelega peopesast. (Me ei toitnud neid inimeste toiduga, vaid ostsime kohapealt kängurudele mõeldud teri, mida ka pardid-haned hoolega noolisid)

Palav ilm oli. Tuli käpad märjaks lakkuda.

Seal oli vahva kakaduupoiss,  kes möödakäijatele "Hello" hüüdis ja meestele käe peale tahtis ronida. Naised ei pidavat talle väga meeldima. Teine samasugune valge mehike pidi väidetavalt joodeldama, aga ainult siis kui keegi otsa lahti võtab. Seda kahjuks ei tehtud. 

Härra koaala.

Tema pehmet karva lubati tasuta paitada.

Silmad olid neil...

...harva lahti :)

Must kakaduu nimega Ash.

Terad läksid hästi peale...

Kui piisavalt kiiresti ei antud, avaldati survet :P

Tüüpiline Austraalia surfar :P

Omas elemendis väikese püütoniga :)

Ühe päeva vanune sinikeel skink.

Harikrokodilli pojake

Ei siputand ega midagi...

...aga pilk oli karm :)

Saime kilpkonni kalanahaga toita. Kuna toitmine toimub iga päev samal kellaajal ruttas neid kohe mitukümmend korraga kohale.

Mõni angerjas sinna sekka. Kilpad astusid neile peale ja libistasid ennast niimoodi külje poole või  seisid lihtsalt oma muheda näoga, kuni kala alt ära vingerdab :)

Munad.

Emane dingo number 1. Austraalias on dingode staatus problemaatiline. Nimelt on nad rahvusparkides kaitstud, aga nende piiridest väljas peetakse neid kahjuriteks...

... ja lollid karjapidajad lasevad nii nunnu näoga ja loomulikult tippkiskjatena ökosüsteemile üliolulisi loomi maha sama külm kõhuga, kui nad kärbseid köögi seinale lödiks löövad. Osaliselt on probleem ka selles, et valitsus ei ole suutnud otsustada, kas kuulutada ametlikuks uued DNA-põhised andmed, et dingod saabusid Aasiast siia varem arvatud 3800 aasta asemel 18000 aastat tagasi. Mina arvan, et tegemist on lihakasvatuse lobitööga, sest siin on seadus selline - 4000 aastat ja varem tulnud on natiivne liik, hilisemad on tulnukliigid ja kuuluvad hävitamisele.

Meile näidati ka krokodille...

...kes pandi toidu järele hüppama.

Nad löövad lõuad ülikõva laksuga kinni. Hea, et nad hambaid palju vahetada saavad :P

Näha on, et krokodillid on tugevad loomad. Maismaal on tippkiirus küll pisike, aga vees, kus nad saba jõudu saavad rakendada, on nad ikka väga väledad.

Magevee krokodill. Pöörake tähelepanu oluliselt kitsamale ninale.

Mis mõttes "terad on otsas"?!?!?!

Mõni kuu vana loorkakk

Kakk ja rinnakarvad

Talle ei meeldi minu naljad...

Pargi viimases puuris oli ka 2 kaasuari, kellest ma kahjuks ühtegi head pilti ei saanud :(
Vabas looduses me neid kahjuks või õnneks ei näinud, kuigi terve tee põhja poole on hoiatussilte täis ja isegi Cassowary coast'i-nimeline.

Ahnepäts brown tree snake alles lõpetas eelmise hiire ja juba läks teise kallale. Eelmise saba oli tegelikult veel suust väljas.

Laisk vombat.

Emul oli nokk töllakil.

Väikesed vallabid, keda inglise keeles nii armsasti pademeloniteks kutsutakse :)

Pärast Billabongi sõitsime edasi põhja poole ja ööbisime ühes paljudest teeäärsetest parklatest, mis ongi magamiseks mõeldud. Päeva ajal saab mõnest isegi tasuta kohvi :)

Edasi sõitsime mööda karjamaade vahel kulgevaid käänulisi teekesi...

...kõrgele üles...

...Wallaman Fallsi. Tegemist on Austraalia kõrgeima kosega, kus vesi kukub  268 m vaid kahekümne meetri sügavusse veeauku.

Tahtsime koske lähemalt näha, nii et laskusime 2 km treppidest ja kividest koosnevat rada alla.

Martin on ka pildil :P

Jalad olid üles jõudes päris vässud.

Lõunapaus oli ühes armsas väikelinnas kai otsas.

Õhtul saabusime Paronella Parki, mis oli Martini plaanitud peatus meie neljadal aastapäeval.  Väga huvitav ja romantiline lossi ja suure park-aiaga koht. Pildil olen pikas allees, mis on seemnest istutatud puudest, mille järgi Austraalia sõjavägi oma kamo tegi.

Seal oli kalu täis jõgi kah...

...kust Martin ühe snapping turtle'i püüdis :)

Lossi ehitas Austraalias 11 aastaga varanduse teeninud hispaanlane. Kuna ta oli hariduselt pagar ja töötanud ainult suhkurooistandustes (neid korda tehes ja müües ta oma papi kokku ajaski), on loss päris lagunenud, sest ta ei teadnud, millest on mõistlik betooni teha. Tema kasutas liiva, mis imeb niiskust sisse omale, nii et raudteeliiprid, mida ta maja struktuurina kasutas, on väga roostes. Edasisi pilte vaadates mõelge selle peale, et meie Tamme pst maja on pea' täpselt sama vana :P Loss ehitati 1933. aastal!

Purskaev töötav gravitatsiooni jõul - vesi kosest juhatatakse torude abil siia.

Kuna tänavu on rekordeid purustavalt kuiv ja kuuma aasta, sai Martin muidu veest pakatava kose otsas istuda.

Paronella Park avati külastajatele uuesti 1993. aastal. Nüüd käib seal aastas üle 100 000 turisti, kellest 30 000 on jaapanlased, sest mingi kuulus Jaapani animatsioonimeister käis seal 90ndate keskel ja tegi õige pea väga populaarseks saanud animatsiooni, mille tegevus toimus samasuguses pargis. Õhtul valgustati maja ja purskaev tuledega taustaks kaunis animatsioonimuusika. Nagu ma ütlesin - äärmiselt romantiline.

Tegelikult oleks mul igast kohast veel kilomeetreid juttu kirjutada, aga kes see seda ikka lugeda viitsib :D
Meie reisi esimesed 2 päeva said nüüd üles pandud. Õige pea lisan ülejäänud volüümis kaks :)
Kalli-kalli!