Agaamipäev ja autopäev

 Üleeile käisime päeval uuesti botaanikaaias – seekord teises osas kui enne. Seal olid suured tiigid nimega Lily ponds, milles ujus palju linde ja kaks eriti suurt magevee angerjat, kellest ühe me sõrmede sulinaga enda juurde kutsusime ja siis näpuga õrnalt lagipähe torkasime. Lõpuks ta solvus, et ta ei saagi meie sõrmi ära süüa ja muudkui näpuga pihta pannakse ja ujus tagurpidi ära.

Linnul pea pahupidi otsas

Veel oli seal kilpkonni (Clarence River Turtle), kellest üks mulle poseeris. Ma ei tea, kas ta oli emane, aga mõnele supermodelliks pürgijale tegi silmad ette. Kahjuks ei olnud mina piisavalt võimekas fotograaf, et kõiki poose teravalt peale saada.

Eriti dramaatiline :)

Tiigi ääres peesitas kümneid agaame, inglise keeles Water Dragon, samast liigist seega, kui öösel nähtud loomake. Nendest sai ka mõnuga pilte tehtud. Eriti hea on see, et nad on küllalt aeglased ja niiviisi sai Martin ka mõnega pildile – nagu näha olid need päris suured roomajad.

Brisbane’is on praegu kevad. Üksikute puude või põõsaste järgi on aru ka saada. Temperatuur oli aga 27 kraadi.

Botaanikaaia ühe värava taga asub valitsuse hoone, mille ees oli suur protest, kui me ära tahtsime minna. Nimelt on Queenslandi valitsus tükk aega võlgades majandanud ning nüüd tahab ühe korraga tohutud kärped teha, mille vastu rahvas, näiteks vanglate töötajad, protestima tulid.

Sealt eemale saanud, läksime laadale, mida olime enne märganud. Sõime seal oma päevased peotäied puuvilja täis, sest pea iga laua juures olid õunad, pirnid, apesinid tükkideks lõigatud, et inimesed proovida saaksid. Pealetükkivaid müüjaid me veel kohanud pole, siin on nii meeldivalt sõbralikud ja viisakad teenindajad. Üks onu ajas hea meelega juttu ja andis teepeale tükikese õuna kaasa ka, kui ära hakkasime minema. Veel proovisime ungari saia ja vinnutatud veiseliha, kusjuures mõlemad oli maru head, tuleb meelde jätta, et siis kui raha... ja kodu... on, koju osta.

Eile ostsime argentiinlaselt auto – valge Nissan Pulsari. Tore mees treenis Martinit natuke, kuidas Austraalias sõita, mida jälgida ja kuidas tema juurest tagasi meie ööbimiskohta sõita. Suurepärane uudis on see, et issi Nokia ovi juhendab ülikiirelt ja täpselt, seega saime liiklemisega väga hästi hakkama. Kui ka ei saanud, siis kuu aja pärast, kui me registreerimist peame pikendama, saame oma trahvid teada :P

Väga muud ei teinudki, sest automüüjatele helistamine, Victori (Nissani eelmine omanik) ootamine ja ringi sõitmine võttis terve päeva.

Õhtul oli backpackersis vorstipäev – tasuta söök, ports väike, aga hea.

Vaatamata väljas olevale kuumale, olen ma külmetuse saanud. Seda siis seetõttu, et siin on kombeks konditsioneer ametiasutustes ja söögikohtades põhja keerata ja meil oli eile palju kontorites istumist – saime pangakaardi ja auto oli vaja nende ARKi analoogis ümber regada. Tehnoloogia on Austraalias võrreldes Eestiga sutsu maas ja seal autoregistris ollakse äärmiselt paranoiline, et isik, kes enda nimele autot regab, valetab oma nime kohta. Martin pidi selle pärast passi ja kahte pangakaarti näitama ning küsiti ka kirja kodustelt, mis oli minu meelest eriti totter :P

Samuti ei jäänud meil taaskord botaanikaaias käimata.

Vaatasime ka veidi arhidektuuri, kirikuid ja värki :P aga jällegi on probleeme piltide üleslaadimisega, nii et huvilised peavad veidike ootama :)

Kallistused Brisbane City'st!