Hei jälle! Maru pikk vahe jäi nende kahe volüümi vahele, sest mul ei ole tükk aega oma läpakas netivõimalust olnud.
Aga jätkame, kust pooleli jäi :)
|
|
Martin julges sellistele kaljudele ronida. Mina hoidsin turvalisematesse piiritletutesse aladesse :)
|
 |
| Oma teel oli kindel siht Kosciusco tipp. Rahvusparki jõudes panime kämpingualasse telgi üles ja nägime uudishimulikke vallabisid muru näksimas. Mõni tund hiljem taipasime, et see on tasuline koht, aga registratuur on ammu kinni, nii et saime tasuta :) |
 |
| Mäe poole sõites kuulsime raadiost, et ümbruskond põleb ja meil on kella 9ni aega, enne kui rahvuspark kinni pannakse ehk me sinna lõksu jääme :P Õnneks oli kell 6.30 hommikul. |
 |
| Paraku oli matkarada üles 9 km, nii et päris tippu me kahjuks ei jõudnud... |
 |
| ...aga ka muu tee oli äärmiselt kaunis ja meeldivalt kodune :) |
 |
| Ainsad puud olid mäe jalamil keerduvad. |
 |
| Mäe tipust tuli ka oja, aga selle vett ei võinud juua. Väidetavalt on seal rebaste päriast Giardia sees. |
 |
| Maantee kõrval olid hallide karvadega kaetud mäed. |
Edasi sõitsime mööda rannikut üha allapoole kuni jõudsime Melbourne'i. Sinna jäime kaheks ööks, et loomaaias käia ja siis panime nii ruttu minema kui võimalik (linnast väljasõit võttis ikkagi 3,5 h aega), sest Melbourne on loll linn :)
 |
| Lumeleopard. |
 |
| Väike põkk :) |
 |
| Surikaatidel oli mõnus suur ala, mida valvata :) |
 |
| Sain lõpus Ulyssesest ka tiivad laiali pildi :) Aga ainult sellepärast, et ta oli just nukust tulnud ja ei liigutanud üldse :) |
 |
| Nägime orangutanid ka ära! |
 |
| Mingi paavian.. kahjuks ei olnud liiki kuskil kirjas ja vaatamata oma primatoloogiakallakule ei osanud ma teda ära määrata. |
Melbourne'i juures sai mander otsa ja keerasime lääne poole Great Ocean Road'ile...
 |
| ... kust avanes igasuguseid vägevaid vaateid. |
 |
| Koerterand Great Ocean Roadil. |
 |
| Järgmine äge rand. Ronisime alla ja korjasime peod teokarpe ja kodasid täis. |
 |
| Vahepeal oli rand kivi ja lainesem :) |
 |
| Väike kõrvalekalle paremale :P Lorne'i linna taga oli armas koseke. |
 |
| Nii mitmekesise rannaga lõiku pole siiani veel kohanud: vahepeal oli selline rahulik liivapõhi. |
 |
| Vesi on kunsti teinud :) Või siis on tegemist hiidmesilate fossiliseerunud kärgedega. |
 |
| 12 apostlit. |
 |
| Apostlite naabrid. |
 |
| See taim lõhnas nagu Viki. |
 |
| Loch Ard Gorge'i äär. |
 |
| London Bridge oli korralik sild kuni 1990. aastani, mil ta kokku kukkudes kaks ehmunud turisti maailma uusimale saarele lõksu jättis. Tutvusime Birchipis armsa paarikesega oma kuuekümnendates, kes päev enne kalju lagunemist seal peal käisid :) |
 |
| Viimane hommik läänesuunalisel avastusretkel. Mõni tund hiljem keerasime sisemaa poole... |
 |
... Mount Gambieri Blue Lake'i äärde :)
Nii sinine on see kraatrijärv vaid 3 kuud aastast, siniseim jaanuaris ehk sattusime sinna täpselt õigel ajal. Teadlased ei ole siiani päris kindlad, miks ta selline on, aga arvatakse, et põhjus võib olla vees hõljuvate kristallide, temperatuuri ja vee sügavuse koosmõjus. |
 |
| Tegemist on kahjuks Mount Gambieri veehoidlaga, nii et vett katsuda ei saanud. Mina arvan ikka, et see oleks puudutades nagu tarretis olnud :P |
 |
Järgmine peatus oli Naracoorte'i koopad. Rahvuspargis on 12 koobast, millest külastasime kolme...
... Alexandra Cave. |
 |
| Alumine on peegeldus! |
 |
| Imepeened stalaktiidid |
 |
Victoria Fossil Cave, mis ei olnud ainult ilus vaid ka äärmiselt põnev.
Nendel maaalustel koobastel on enamus ajast mõni auk olnud maapinnale, kust paraku ettevaatamatud loomad sisse kukkusid. Välja on arvutatud, et keskmiselt kukkus 2 looma aastas. |
 |
| Kes kukkumise tagajärjel ei hukkunud, suri hiljem nälga. Mõne aja möödudes kattuvad luud tolmukihiga, milles on vanimad 4 m sügavusel. |
 |
| Ja neid on palju! Pildil on kõik päris luud hiidvombatitest ja -kängurudest väikeste sipelgasiilideni välja. Väidetavalt on tegemist rikkaima loodusliku luukogumiga ruutmeetri kohta maailmas. |
 |
| Wet Cave, kust Martin leidis sõbra. |
Pärast koopaid läksime Liisile ja Marttile korraks Birchipisse külla... ja jäime sinna kolmeks nädalaks :) Birchip on väga armas väikelinn, tutvusime vist enamuse elanikega, sest töötasin natuke seal pubis ja inimesi on alla tuhande ;) Väga sõbralikud ja toredad inimesed ühte kohta elama kolinud, aga Liis ja Martti on ikkagi kõige paremad :)
To be continued :P
