Saturday, May 11, 2013

Darwinist tagasi Mackaysse ja ongi ring täis

Taaskord tervist, armsad sõbrad!
Meie seiklus on Austaalia avastamise poole pealt otsakorral. Eesti pind on jalge all siiski alles/juba kuu aja pärast :)
Teekord Darwinist Mackaysse kulges läbi suhteliselt sündmustevaesena ja nägime pigem suurt avarat maastikku, kui konkreetseid fotomomente. Välja arvatud reisu algus Litchfieldis ja Kakadus, mis juba eelmise postitusega kaetud said.
Sõitsime läbi piirkonna, mida tuntakse siinmail Dinosaur Triangle'ina. Kahjuks pandi muuseum, kuhu minna tahtsime tund aega varem kinni, kui raamatus kirjas oli, nii et tegime lihtsalt pildi õues oleva kujuga. Sellise sauruse fossiilid on majas sees ning on kuulsad seetõttu, et need on Aussist leitud suurima dinosauruse täieliku skeleti kivistised.

Ööbisime Porcupine NP-s. Jalutasime ringi ja vaatasime selges öötaevas langevaid tähti. Väga romantiline :P
Mina magasin öösel nagu nott, aga kõrges kuivas heinas kalpsavad vallabid hoidsid Martini ilusti ärkvel :)
 Mackays elame koos kolme nunnu kassiga :)


Mul on ikka nii hea fotokas :P
Oleme Mackays olles nädalavahetuseti Finch Hatton Gorge'is käind ja ilusat ilma nautinud :)
Martin J cliff diving in Finch Hatton. Crazy Estonian
Compilation of cliff dives in Finch Hatton Gorge with Gopro 3 by Martin J. Crazy Estonian!
Martin J running on boulders with Gopro. Crazy Estonian!

Kalli-kalli!

Monday, May 6, 2013

Darwin ja lähedased rahvuspargid

Ookean Darwini juurest vaadatuna

Käisime linna sees olevas vihmametsas ja selline koletis oli otsaesise kõrgusel ja tahtis mind ära süüa.

Meil oli Darwinis palju vaba aega, sest me ei leidnud eriti tööd. Tegime siis endal aega ägedalt parajaks :P

Kullkolluk. NT aborigeenide pärandis võtavad surnute hinged 4 vormi, enne kui uuesti sünnitakse. Selline öökulli moodi kuju on järjekorras teine ja ainuke, mis ei ole hirmus kole.
 Darwin oli ilus ja mõnus pisike (30 000 inimest ainult), aga me saanud seal omal kanda maha. Pühkisime tolle tolmu siis jalge alt ja läksime uuele tolmusele teele:)
Litchfielt National Park, suuuur termiidipesa.

Suur ja paks termiidipesa

Litchfieldis olid ilusad kosed ja kärestikud. Näide 1.

Näide 2. Sattusime turismigrupiga samal ajal ja giid näitas, kuhu hüpata võib. Martin haaras (nähtamatul) härjal sarvist ja ratsutas temaga valgesse vahtu :)

Näide 3. Mullivann


Näide 4.

Teel trepist alla eelmisel pildil nähtud koskede juurde, märkasin samasugust hiiglaslikku Golden Orb ämblikku täpselt näo ees ja kuna ta punased lõuad oleks mu kindla peale puruks rebinud, kisendasin veidi. Rock wallaby'd tulid vaatama, mis mul viga on.

Ujusime kahe kose all. Parempoolne jääb kaadrist välja... nagu ka säga, kes meid uudistama tuli. Litchfieldis on väga murelikud loomad. Ilmselt tahavad kindlad olla, et külalistel on ikka kõik OK :P

Ojakene

Ei olnud väga palav ega väga niiske, aga väga kena pargi hooldajate poolt termo- ja hügromeeter  üles panna.

Sipelpunn ei olnud nii sõbralik ;)
Järgmine peatus: Kakadu National Park
Üliülivinge märgala!

No vaata, noh!

Onju vinge!

Oleks võinud tunde loodust ja linde vahtida ning dingosid ja krokodille kuulata, aga sääsed, raiped, ajasid umbes tunni jooksul maksa üle kopsu ja läksime edasi.

Kuulsad koopamaalingud.


Just enne seda maalingut astus Martin ühele vaesele maole peale, kes õnneks viga ei saanud ja solvunult minema kihutas :P


Kolluk, kes sööb naisi.

Veel kollukeid.

Vaade rahvuspargile :)

Siit sõitsime edasi Mackay poole. Järgmised pildid tulemas :)
Kallid!

Monday, April 8, 2013

Paartuhat kilti ülespoole ja mis me tee peal nägime

Esimene mitmest teele jäänud soolajärvest.

Nägime ka Austraalia sõjaväe kolonni. Martin ütles, et meedikud sõitsid samasuguste autudega nagu Eestiski. Koht, mille juures me kolonni nägime on (Austraalia mõistes) vana sõjaväe ala, mis oli varem ühe aborigeenihõimu ala. Neid pole eriti alles enam, sest üllataval kombel otsusta Austraalia valitsus 20. sajandi keskpaigas, et seal oleks hea tuumakatsetusi teha. Nüüd mängivad seal vormides inimesed sõda.

Triibuline soolajärv.

Suurim soolajärv, mida meie nägime. Tulime ruttu autost välja ja keksisime ahhetades ja ohhetades ringi, sest neid kuradi kärbseid oli ikka niiii palju.
 
Austraalia suurim soolajärv on Lake Eyre, mida meie ei näinud ja mis on Lonely Planeti sõnul ühtlasi maailma suuruselt kuues järv.
Pildil ei ole Eyre.

Pilvevarjud

Üllataval kombel nägime kõrbes sadu. Kohalikud olid maru õnnelikud, sest neil polnud, olenevalt kohast, aasta või aastaid sadanud. Me nägime suurt haruldust seega :)

Teel Ulurusse.

Sõitsime pikki päevi, Martin vapralt roolis, kuid ööseks tuli pikutamiskoht ikkagi leida. Kuna olime Coober Pedy juures, kui pimedaks läks, kuulasime keelumärke ja ronisime maa alla tuttu.

Aastaringi 23 kraadi on hea ja odav lahendus, eriti kui augud niikuinii valmis on kaevatud. Enamus Coober Pedy kohalikke elab vähemalt osaliselt maa all.

Augud on valmis kaevatud selle pärast, et Coober Pedys on/oli tohutult palju opaale... Isegi meie leidsime tunniajase kaevandamisest üle jäänud hunniku seest 2 kivi, milles pisike opaalisoon sees!

Niisama ei tohi Coober Pedy kandis jalutada, telkida ja tagurpidi käia (spetsiifiliselt mitmetel siltidel välja toodud), sest "linna" ümbritseb üle miljoni(!) 10-30 m sügava augu. Ja ilmselgelt peab seal palju kaevandama, sest 90% maailma opaalidest tuleb siit piirkonnast.

Happy campers.

Kotkaid nägime rohkem, kui oleks osanud uneski näha. Kõige rohkem nägime natuke üle kolmekümne kotka korraga väikese teepealse külakese pargis. Muru sees ja okstel ja elektripostide otsas...
Pildil wedge-tailed eagle (Aquila audax), Austraalia suurim röövlind tiibade siruulatusega kuni 2,27 m. Kui üks auto akna kõrval lendu tõusis nägin terve auto kõrval ainult pruuni sulgi ja oleks peaaegu püksi lasknud.

Silmapiir oli nii kaugel, nii kaugel.

Jõuame Ulurule juba lähemale, vihm läheb tihedamaks :)


Mt Conner. Hämmastavalt palju turiste ajab selle Uluruga sassi: ronivad eramaale pildistama ja sõidavad südamerahus minema, et hiljem kodumaal pilte näidates keegi välja saaks tuua, et see küll Uluru pole :)

Sattusime ka liivatormi.

Nägime üle 20ne vabalt ringi tatsava kaamli, kellel oli kõigest jumala ükskõik, isegi autod ei hirmutanud neid teelt minema.

Hilisõhtune Uluru.

Hilisõhtune Kata-Tjuta


Uluru eriti vara hommikul :)

Veits hiljem

Veits hiljem
 
Veits hiljem

Jalutasime Uluru ümber ka tiiru. Üllataval kombel oli see ainult 10 km.

Vesi teed joonekesed, aborigeenid loevad siit ahne paksu mehe loo välja, kes sõi teise mehe saagi ära.

Meil olid võrgud õnneks peas, muidu oleks surnuks vehking ennast.

Püsiv allikas.





Nüüd said ühe punase kivi pildid läbi. Siin on mitu punast kivi ehk tegemist Kata-Tjutaga, mis kohalikus keeles tähendab "palju päid."

Martin

Vikerkaar

Kolm pead :)

Uluru kõige hiljem tol päeval.
 Järgmine päev sõitsime edasi põhja poole, et Kings Canyonisse jalutama minna.
Aga kanjoniääre rada oli pärast kella üheksat kinni, nii et saime sees ainult 2 kilti jalutada, sest üleval oli 40 kraadi.

Ärkasime siis järgmine hommik enne kukke ja koitu üles, et poole kuueks kohale jõuda, et 9ks rada läbitud oleks...  Saatus oli meile taaskord vastu ja meil lõhkes üks rehv. Õnneks vahetas Martin selle nobedalt ära ja kolmveerand kuus ronisime üles  kanjoni servale ja tegime selle mõneteistkümne kilomeetrise raja peal 300 pilti :P

 
300 m tühja maad enne kui tallad maha ulatuksid.



Käisime kanjoni sees olevas Garden of Edenis ujumas kah. 



 Pärast Kings Canyonit sõitsime ettevaatlikult ja pöidlad pihus, et rohkem rehve katki ei läheks, Alice Springsi... kus esimese asjana 4 uut rehvi alla lasime panne :)
Külastasime seal ka MacDonaldsit ja Reptile Center'it.
Poseeris ilusaid soomuseid.

Üks sõrm on pussas.

See varaan jälgis Martinit väga pingsalt.

Sinikeel teeb agaamile musi.

Moolok!

Need sisalikud hüppasid üliosavalt ja kõrgele.

Martin ja preili Liasis olivaceus
 Teel edasi Darwini suunas sõitsime sellisest bensukast ja kämpingust koosnevast asulast läbi, kus olid hiidaborigeenid ära kivistatud. Siiani olime ainult hiidpuuvilju näinud.


Autol on eriti kõva konditsioneer.

Pisikese (rõveda) bensuka ees oli 2 tulnukat, reklaamplakatil oleva pildi järgi ütleks, et keegi on kolmanda uuringuteks kaasa võtnud.

Devils Marbles. 1500 miljonit aastat vanad ussimunad.




Põhja poole Matarankasse jõudes saime soojaveeallikates mõnuleda. Vaata ka näidis 1.1 ja 1.2.

Näidis 1.1

Näidis 2.2

Niiviisi on looduslikust allikast spaa tehtud.

Austraalia pokud... abokud

Ööbisime Katherine Gorge'i nimelises rahvuspargis, kus nägime ja kuulsime täitsa vabas looduses elavaid magevee krokusid.

Sama rahvuspargi üks vaatamisväärsustest, Edith Falls.

Martin ja termiidipesa
Kalli-kalli! Järgmine blogipeatus - Darwin ja ümbrus :)