Pühapäevane Goose Ponds

Igasuguseid erinevaid hanelisi oli :)

Väga huvitava õiega taimed olid - mingi julla rippus välja (pildil vasakul)

Martin kutsub tuhandeid väidetavalt seal elavaid kilpkonni saia sööma. Nägime umbes kümmet siiski.

Lõunaosariikide lipp lehvis ühes aias...

Mõned haned olid inetuma kui teised... aga samas, homme on Halloween kah :P

Kilpad piilusid lehtede vahelt.

Üks oli sulises ehtes...

...teine oli taimses.

Säga sööb ka saia.

Teine säga tuli ka saia otsima.

Kajakas imestas, mida ma selle toruga teda muudkui sihin.

Võitlus saia pärast...

...osadel hakkas palav :)

Pühapäeva õhtul pärast Goose Pondsis käiku, läksin tööle. Eriti rahulik õhtu oli, sest enamus inimesi oli laupäevasest Halloweeni peost pohmas veel nagu ülejäänud töötajad arvasid. Mõned inimesed oli laupäeval nii hirmsates kostüümides - üks naiszombi oli eriti filigraanselt ennast hirmsaks teinud klaasikillud peast väljas, silmad valgete läätsedega, kihvad suus ja verine õekostüüm seljas. Peale selle oli ta ise ka natuke veider, aeglane, mõttes ja mängis oma kihvadega suus, mis tegi efekti veelgi hirmsamaks :P
Kolmapäeval on Martin üksi kodus, kui lapsed kommi nurumas käivad, vaatame, kuidas see läheb :D

Kalli!

Teisipäev

Käisime teisipäeval uuesti nööridega ujumiskohas Marianis, kuid kuna ilm oli Mackay kevade kohta võõrastavalt jahe, läksid ainult Martin ja Kristo suurte kaartega suplema.
Kahjuks on mul sellest päevast blogisse panekuks vähe pilte, sest põhiosa tegevusest filmisin :) Kui mulle uus laadija kunagi lõpuks kohale jõuab, näete nende hüppeid äkki youtube'ist :)

Kalli-kalli!

Finch Hatton Gorge ja Marian

 Käisime eile seltskonna eestlastega Finch Hatton Gorge'is, mis on Eungella rahvuspargis asuv kaljudevaheline ujumiskoht.

Finch Hatton Gorge'i vihmamets. Udune pilt, sest tegin kõndimise pealt, olin katkise plätuga niigi aeglane :P

Vesi oli jahe, aga kuna ilm on siin kuuuuum, siis polnud hullu. Mina ja Katrin käisime kastsime ennast korraks sisse, aga poisid nautisid veemõnusid täiega.

Kristo tagurpidi hüpe

Udune ühishüpe. Nagu ma professionaalide arvustustest lugesin, ei olegi minu fotokaga hämaras võimalik kiiresti liikuvatest objektidest pilti teha. Nende sõnul on see minu kaamera vähestest muredest suurim. Lugesin nähtavast täna hommikul, miks mul sellised pildid välja ei tule :D

 Meie juurde tuli ka sõber varaan. Neid peaks seal kandis palju olema, sest see on inimeste hulgas populaarne koht ja teatavasti on inimesed hullemad pudistajad kui krabid, kelle järelt tulevad need väledad roomajad koristama.

Aktsioonis

Piilub

Enne teele asumist käisime Mackay Harbouris Martin nr 2 koduvõtmeid võtmas, et tema ka ujukatega saaks vees käia. Muidu oleks pidand pikkade pükste ja rebenenud särgiga metsa tulema. Mackay Harbouris nägime kohvikut nimega MJ's :)

Tagasi tulles käisime Mariani-nimelises kohas jõe ääres, kus poisid said köitega mängida.

 

 

Meie Martinil on Saare järve ääres harjutamisest kasu olnud :)

Martin 2 jõuab veel harjutada :) sest me läheme sinna kindlasti tagasi. Marian on paarkend kilti ainult ja ma ei filminud kedagi seal, mida tuleb kindlasti teha :)

 Kokkuvõttes oli vinge päev ja kahju on, et Katrin ja Kristo juba neljapäeval Austraaliast ära sõidavad.

Pühapäevane Blacks Beach

Pärast Martini hommikust tööd restoranis, kust ta meile lõunaks head ja paremat kaasa sai, sõitsime Mackay teise linnaossa nimega Blacks Beach. Seda eeslinnalikku kohta ümbritseb tohutult ilus rand, kus me mõlemad päriselt esimest korda Vaikses ookeanis ujusime. Eelmised korrad ei loe, sest nagu Martin selgitas, jalgupidi sees käimine on teine kategooria.
Justnimelt sinna randa läksime eesmärgiga kookospähkleid leida, sest Karel oli Martinile kinnitanud, et seal peaks neid olema. Karelil oli õigus - leidisime esimesest mitte private property (siin on rannas enamus eramaa ja Austraalias ei tohi varbaotsaga ka sinna peale minna) 5 kookospähklit, mille suure vaevaga ära koorisime ning ühe ka kohe nahka panime. Hetkel on veel alles kaks, aga ega nad kaua ei kesta, sest oi oi oi kui hea on kookospähkli seest kookost süüa. Homme lähme oma varusid täiendama, sest Black Beach on autoga sõites umbes 15 min kaugusel.
Lisaks kookostele korjasime ka hunniku vahvaid karpe, mis selles rannas on siiani suurimad, mis me leidnud oleme. Aga siiski veel väikesed võrreldes sellega, mida me leida võiksime :)
Wade ja Crissie kaevavad aeda konnatiiki ja pärast panevad ka basseini :)

kookospõrsad kobaras

Tagasi tulles oli Wade aias kaevates pimemao leidnud

Martin oli üliõnnelik, mis siis et ta antud pildil ei naerata :)

Kallid!

Eungella

Eile alustasime Mackay ümbruse avastamist Warreni ja Heliga Eungella rahvuspargis käimisega. Kuninganna sünnipäeva puhul oli vaba päev ja suht palju rahvast oli. Selle tähtsa päeva puhul lõppes ka 3 kuud kestnud põud ja hommikul sadas nagu oavarrest. Õnneks lõppes sadu umbes täpselt siis, kui me kohale jõudsime. Warren õpetas meile ka metsast leitavad söödavaid taimi ning paar linnulaulugi selgeks. Vihmametsas kuulsin ka esimest korda, kuidas Austraalias linnud laulavad, sest siiani on nad ainult kriisand ja karjunud.

Vaade Sky View matkarajalt, mis oli umbes 400 m pikk. 

Martin esimest korda kõrgemal kui 1000 m.

Jõgi oli kilpkonni täis.

Aga nokklooma kahjuks ei näinud.

Vee ääres peesitas ka 2 unist madu.

Martin esimest korda vihmametsas.

Heli tegi meist ja mina temast pilti.

Ilusate silmadega lind. Tema oli ka unine, sest 7 km edasi ja sama palju tagasi tulnuna istus ta ikka veel oma oksa peal ja vahtis ringi :)

Hiljem sõitsime edasi Eungella tammi tekitatud järve äärde. Alles siis hakkas taevas selginema.

Järves olid kummituslikud surnud puud.

Nägime veel hunnikut kakaduusid, aga nad olid nii kaugel ja pime oli, nii et ma ei saanud neist kahjuks teravat pilti.

Kallid!